Loodusväärtused Eestis


Ehkki Eesti on suhteliselt väike maa, mille pindala on vaid 45 000 km2, on tema maastikud mitmekesised. Sellel maal leidub üle 1500 saare ja umbes sama palju järvi. Eestil on 3790 km pikkune rannajoon, kus leidub erinevaid elupaigatüüpe nagu liivaluited, kivivallid, rannaniidud, rannajärved, roostikud, rannakaljud, kaldamets jm.

Et inimasustuse tihedus on suhteliselt madal, ja et inimesed on koondunud linnadesse, siis on ulatuslikud maa-alad kaetud looduslike või pool-looduslike elupaikadega.


Eesti



Eesti loodus


Metsad


Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades.
Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.


Niidud ja loopealsed

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekord.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.


Sood


Viru raba, august 2009.

Soome järel ja Kanada ees on Eesti sooderohkuselt maailmas teisel kohal (soode protsentuaalselt pindalalt). Seega võib soid pidada Eestimaa rikkuseks. Seda ka seetõttu, et paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.

Suur osa Eesti soodest kuulub kaasajal looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on palju soid ja rabasid kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid üksjagu märgalasid on jäetud siiski puutumata.


Mäed

Eesti suurima absoluutse kõrgusega mägi on Suur Munamägi, mis ulatub 318 meetrit üle merepinna, suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim Vällamägi (kõrgus merepinnast 304 m, jalamilt tippu 84 m). Seega võib öelda, et tegelikult ei leidu Eestis ainumastki mäge – on ainult künkad.


Pangad ja paljandid


Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on oma 43 meetriga Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand.

1999. aastal korraldas ajakiri Loodus küsitluse "33 Eesti populaarsemat loodusmonumenti". Tohutu ülekaaluga ja ligi 80% vastanute häältega võitis esikoha Põhja-Eesti pank. Teisele kohale pääses Taevaskoda ja kolmandale Kaali meteoriidikraater. Nõnda võib klindiastanguid ja liivakivipaljandeid tõesti kahtluseta Eesti eluta looduse sümboliteks pidada.

Balti klinti, mis on Eesti piires tuntud kui Põhja-Eesti paekallas, püütakse esitada ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. See mööda klindiserva kulgev umbes 1600 km pikkune Paleosoikumi settekivimitest koosnev järsak saab alguse Rootsis Ölandi saarel ja ulatub Laadoga järveni Venemaal. Kõrgeim koht paikneb Ontikal, kus pank tõuseb 56 meetrit üle merepinna.

Põhja-Eesti pank ei ole aga Eestis ainuke omasugune. Siin paljanduvad ka Siluri klint Lääne-Eesti saartel ja Devoni punakast liivakivist kaldakaljud mitmel pool Lõuna-Eestis.


Rändrahnud


Majakivi on Eesti suuruselt kolmas rändrahn ruumala järgi (584 m³).

Enamik Eesti rändrahnudest paikneb Põhja-Eestis. Eriti arvukalt on neid Lahemaal. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt ületab 50 meetrit, on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi. Need kaks kuuluvad suuruse alusel hiidrahnude sekka, mille hulka arvatakse rändrahnud ümbermõõduga üle 25 meetri. Kokku on Eestis selliseid teada 87 ning suurem osa neist on võetud ka kaitse alla. Suuri rahne, mille ümbermõõt jääb vahemiku 10–25 meetrit, on Eestis umbes tuhatkond. Väiksemate rahnude hulk on aga juba praktiliselt loendamatu.

Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.


Veestik


Tänassilma jõgi Viljandi lähedal.

Tänu parasvöötme kliimale ja tasasele pinnamoele on Eestis palju väikseid siseveekogusid. Kuna iga-aastane sademete hulk ületab keskmiselt 200–300 mm-iga aurumist, siis peab ülejääv vesi ära voolama jõgede kaudu või talletuma järvedes ja rabades.

Eestis eristatakse kolm vesikonda ja kaheksat alamvesikonda. Nendeks vesikondadeks on Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikond ning alamvesikondadeks Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Harju, Matsalu, Pärnu, Läänesaarte ja Pandivere põhjavee alamvesikond.


Joad


Keila juga.

Eesti põhjarannikul Paldiski ja Narva on üle ühe meetrise kõrgusega jugasid ja kaskaade kokku loendatud 33 tükki, millest enamik paikneb väiksematel ojadel. Suurim juga Eestis on Narva juga, mille astangud on tänapäeval paraku hüdroelektrijaama rajamise tõttu 1957. aastal kuivaks jäänud. Kõrgeima joa tiitlit kannab aga kunstlikult tekitatud Valaste juga, mis langeb alla Ontika pangalt.


Taimestik

Eesti floora on tänu mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 525 liiki.

Endeemsetest taimeliikidest kasvab Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.


Loomastik

Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks, ent võrreldes samal laiuskraadil asuvate ja sama suurte aladega on see üks liigirikkamaid. Selle põhjuseks on Eesti asend paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril), kes esinevad küll sagedasti põhja-, lääne-, või idapoolsetel naaberaladel aga tihti ainult ühel nendest.

Praegune loomastik kujunes välja peamiselt pärast viimast jääaega.


Looduskaitse

Esimesed Eestis looduskaitse alla võetud liigid olid 24 taimeliiki, mille kaitseks võeti 12. mail 1936 vastu Looduskaitse seadus. Keelati nende liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis, sõltumata maa omandivormist. Sama aasta 4. novembril lisati nimekirja kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimphila umbellata), mille puhul keelati taimede müük ja nendega kauplemine. Lisaks asuti kaitsma mõningaid kaitstavate liikide esinduslikumaid kasvukohti (näiteks jugapuude kaitseala Hiiumaal, mis paikneb tänapäeval Tahkuna looduskaitseala keskmes).

31. detsembri 2007 seisuga on Eestis kaitstavat territooriumi 18% (777 101 ha) maismaast ja 33% (ehk 897 281 ha) akvatooriumist. Pindala järgi on enim kaitstavat territooriumi Pärnu maakonnas (111 760 ha) ja kõige vähem Põlva maakonnas (18 687 ha). Protsentuaalselt on aga enim kaitsealust pinda Lääne maakonnas – 32% (76 105 ha) – ja kõige vähem Põlva maakonnas – 9%.

Kaitsealad

Eesti ja ühtlasi kogu Baltikumi vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark. Seal tehti esimesi samme Vaika saartel pesitsevate lindude kaitseks juba 1906. aastal ning 14. augustil 1910. aastal kuulutati need saared loodusreservaadiks.

31. detsembril 2008 oli Eestis kokku 3442 kaitstavat loodusobjekti, mille seas oli 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala ja 5 rahvusparki.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar